It is a pleasure to announce that the first book of Saile’s poetry has been published. It consists of collection of poems written during the last ten years and includes mostly subjects about night, nature and contemplating the meaning of life.
– Following will be in Estonian language as it is the language of her poetry –
“Ja kuigi on nii, et maailmas kõik öeldud juba,
inimesel uuesti öelda on antud luba.”
Saile
Tumedad silmad
Hommikune tuul Luusib, hulgub Kandamita Tühja maailma kohal Ja hommikul mu silmad On tumedad Sest neis veel kumab Öö Aga astmeid vähem Minna üles Ja mõistmine lähem Sest ainult siis Mõnikord peaaegu paistab Paistmatu Ei, ma pole päeva usku Sest nad on juhuslikud Ja nende andamid On püsitud Kuigi heldelt neid Nad tulles pillavad Kuigi valgust Neis on enam Siiski hämaruses hommikul Meelsamini olen Tumesilmne, puhas Ilma päeva kinkideta
Ööliblikas
Jah, ma olen ööliblikas Kuid minu tuli Ei ole mitte sina Ja sinine oreool Mu silmade sisemuses Ei ole sellest valgusest Mis sulle säras Minu tiibel kuukuma Sinine ja puhas Pole see valgus Mida sina nägid Minu juustel kuukuma Öö nimbus, öö ehe Pole üldse see Mida sina nägid. Siis päeva viimne veri Üles pilvedesse valgub Kui tõusen unelinnu tiibe vahelt Lendu lähen päeva riismei' kohalt Valgus vajunud musta mulda Sealt tõuseb üks soe hõng Mu tõde, mu vangikett: Minul pole päevade kulda Rüüpan hõbevett Sulniks tantsuks kostugu Mu hingus tundide lainetusele Öötaevas hääletus Pilvekiikede kaigutusele Hõimuvendadele, minusugustele Olendeile hääletuile Tühjuse kohal laiuvale Tõe maskideta haigutusele Muinaskuningriigi nurgas laulan Kastekaebena kosutuseks nõrgun Vaimule, kes öösi virgub Pimepehmel öövaibal Et nõuda eluvõlvist oma osa Ööpigi süsimustas igivõras Kummituslikult kõnnin Tasa-tasa, tasa-tasa Siis lase mul öödes asuda Sa vaadelda võid, kuid Mu rändu ära sega eal Sest usu, tunda sa ei taha Kuis mu kerged sammud Öötaevast langeksid maha Et raskelt lasuda Su südame peal Olen ööliblikas Just nagu sa ütlesid Kuigi mitte selline Nagu sa ütlesid - Ah, aga võib-olla siiski Just selline! Pimeduses lendan Pimeduses elan Pimeduses põlen Pimeduses suren Ja nagu iga ööliblikas Armastan ka mina Üle kõige valgust
Analüüsi vajadus
Sa lahkad ja lahkad Kuni alles vaid niidid Otsata hahkjad Siis minema triivid Vabana lahkud
Lävepakualune
Sain varjuks Videviku hellas kumas Ei näinud ajarada taevalael Ega radu raba kaduvas Kuristikust kerkivas kujus Takerdusin tasahilju kõrkjamutta Laskusin laus-sumedasse uduvette Kahe maailma vahelisse Lävepaku hämarasse unarusse Varjuks sain Su puudutuse peale Tuhat üksainus kord Lävepaku all siis Terviseks sul rüüpan Videviku hellas kullas Kumas kuulmatus ta vaikusverd Olematus - Su suudlus oli hukatuslik
Muistne seadus
Üha lagundad laiali Ja paned uuesti kokku Neid hapraid fragmente Iseennast ja oma Klaasist elu segmente See valede seas Ilmutust toob Näivuse raske loori Silmilt korraks viib Siis minna tahaks Teisele poole Sõnad kõik jätta Surnud suule Pilgud pillata tuulde Sest uuesti eneseks Enam ei tahaks saada Aga siiski Põigelda ei või Muistse seaduse kirjast: Kiusatus kestma jääda Suurem on surmast.
Uduangaarid
Uduangaarid aknaklaasil Öine vaatleja usteta maailmas Elude unehingamine - Vaikus, Mil pole võrdset Seemned, Mis hommikuks idanevad - Aga öösel pungad puhkavad. Läbi kuivanud pihlakate Tõuseb taevasse katlamaja suits Udust tilgub unemürgioda Pole teist hetke peale hetke Pole teist tõde. Ja kõik loodu, kogujate koda On siinsamas Peegeldumas tumedal pinnal, Sa oled siinsamas Vaikuse vetes Öine vaatleja, ära otsi enam. Külm õhk, talvehõnguline Sünnib, kaob, sünnib taas Suured laamad, uduangaarid Klaasist mere läbipaistvad lained Usteta maailma avatud akna Soojal serval Igas hingetõmbes üks laev Sõudmas Eirü udude hetke Igikestvasse igavikku
Võitlus vaikuse vaipadel
Mõtlikel momentidel Sõnad võitlevad Kasvõi surmani Et end ilmutada Vaikuse vaipadel Ära üldse vaevu Neid ahelaisse anastama Müüridena maha murdma - Parem kasuta neid kulumiseni Siis nad vaipadel vagusi jäävad * Sõnade kärarikkad sammud Vaikuse vaipade pehmet pinda Nüüd enam purustada ei püüa Ärakasutatud jalad haihtuvad Altpoolt alates
